II jagu

Läksin oma tuppa tagasi ning nägin, et mu käel polnud mingit haava, ei vähimatki kriimu sellest, nagu oleks kummalise ukse link mulle kätte lõiganud. Ometi oli see ju verd jooksnud...

Võimalik, et olen segi läinud, et see maja ajab mind vaikselt hulluks. Aga ei, see ei saa võimalik olla, ma alles kolisin siia. Siin ei saa midagi toimumas olla, need on ju kõigest kuulujutud...või kas ikka on? Ma ei usu seda...või siis ei taha uskuda? Pean vist asja uurima. Aga mis siis, kui need jutud ongi tõsi? Mis siis, kui selle ukse taga tapetigi keegi ärà? Persse!

Lõpuks läksin aeda, et pisut pead tuulutada ning esialgsest šokist toibuda. Istusin valgele pingile, mis asus kahe roosipõõsa vahel, kuulujutud peas kumisemas. ,,Kõigepealt raiuti neil kirvega jäsemed maha, söödeti need koertele ning lõpuks viskas mõrvar nad happega täidetud vanni."
Need sõnad justkui kajasid mul peas. Võib-olla, et hakkangi hulluks minema, kuid sel hetkel oli mul hirm. Loodan, et saan öösel vähemalt magada.

Äkki nägin ma mingit meest väravast sisenemas. Ma ei tundnud teda. Võõras sammus minu poole. Kes ta oli? Ta sammus lähemale ning ma tõusin automaatselt püsti ja jäin meest vaatama. ,,Tere," ütles ta sõbralikult. ,,Mina olen Jace Griffin, teie naaber. Mõtlesin, et oleks viisakas tulla uut naabrit tervitama." Noogutasin.

,,Jajah, väga meeldiv," vastasin ma talle. ,,Mina olen Anna Howard." Mees naeratas. ,,Ma arvasin, et siia ei tuleks keegi elama peale seda, mis siin juhtus, kuid ilmselt eksisin," lausus Jace. ,,Sa ei taha öelda, et sa usud ka neid jutte?" ei suutnud ma oma imestust tagasi hoida. Jace muigas. ,,See on tõsi, mida selle maja kohta räägitakse. Ma olen siin aastaid elanud ja ma ütlen vaid üht - sa poleks pidanud siia kolima."
,,Ja miks?" tahtsin ma teada.

,,Kõik, kes siia kolinud ja siin mõnda aega elanud, surevad üsna varsti või siis lähevad hulluks, kaotavad mõistuse. Kui sa vähegi arukas oleksid, koliksid sa siit võimalikult kiiresti ära," vastas Jace.
,,Niisiis...need polegi kuulujutud?" uurisin ma.
,,Tuleb nii välja," vastas Jace. ,,Selles majas on uks, mis on juba väga pikka aega lukus olnud ning keegi pole siiani suutnud seda avada. Ma ei tea täpselt, kui palju see tõele vastab, aga ma olen kuulnud, et see uks pidi viima otse põrgusse."

,,Sa mõtled seda musta ust veripunase lingiga?" küsisin ma. ,,Sedasama kolmanda korruse koridori lõpus?"
,,Jah, seesama," vastas Jace. ,,Ja seda koridori tuntakse kui surmakoridori. Selleks ei anna põhjust mitte ainult koridori kurjakuulutav välimus, vaid ka sellel on oma lugu: nimelt need, kes sinna öösel lähevad, ei ela järgmise päevani. Nad tapetakse."

Ma võpatasin. ,,Kas sa käisid seal?" imestas Jace. ,,Tegelikult käisin küll," vastasin ma. ,,Tahtsin lihtsalt kõiki ruume näha, ikkagi uus kodu."
,,Ma puudutasin selle "põrguukse" linki ning mu käsi hakkas verd jooksma, kuigi sellest ei jäänud isegi mitte mingit haava." Jace jäi vait. ,,Miks sa äkki nii vait jäid?" küsisin ma. Mees ei vastanud mulle.

I jagu

Täna ongi see tähtis päev, mil kolin oma uude majja. Ma olen kuulnud, et sellest majast räägitakse mitmeid jutte nagu näiteks seda, et seal pidi olema uks, mis on küll suletud, kuid mille tagant võib öösel kuulda karjeid ning et seal majas tapeti kunagi ammu väga jõhkral moel üks rikas ja võimukas perekond. Nimelt olla neil kõigepealt kirvega jäsemed maha raiutud ja koertele söödetud ja lõpuks visanud see julm mõrtsukas nad happevanni ning tapnud ka enda. Mõrv oli just nimelt selles mainitud toas toimunud.

Ma pole kunagi neid kuulujutte tõe pähe võtnud ega usu ka neid, mida sellest majast räägitakse. Sain siiski nii ilusa ja suure maja ikka äärmiselt hea hinnaga, kuigi ma arvasin, et ei saaks eluilmaski endale sellist luksust lubada. Ma eksisin.

Pakkisin veel oma viimaseid asju enne, kui takso saabus ning mu peale võttis. Lõpuks ometi saan ma sellest kõledast ning kopituse järele lehkavast lagunevate seintega ühikast minema. Naeratasin, kui lõpuks oma uue kodu juurde jõudsin. See koht oli ilusam kui ma mäletasin. Suurt, punastest tellistest uhket, lossi meenutavat mõisahoonet ääristas must, piikjate teravatipuliste lippidega metalltara, mis meenutas esmapilgul surnuaia väravaid, kuid sobis ideaalselt ümbritsema enda sees olevat hoonet ning imekaunist aeda. Värav oli lahti ning ma astusin sealt oma suurte kottidega sisse.

Seestpoolt paistis maja vägagi puhas ning avar. Ruumid olid samuti valged tänu oma suurtele akendele, mis rohkem päevavalgust sisse lasid. Valisin endale kõige suurema toa teisel korrusel. Täpsemalt asus tuba hoone lõunatiivas ning meenutas presidendisviiti. Panin oma kotid tuppa ning asusin ülejäänud maja uudistama.

Kolmanda korruse koridor tundus lõputult pikk. See erines ka teistet korrustest selle poolest, et see koridor oli pime, tema seinad olid tehtud mingitest tumedatest kividest, mille nimetust ma ei tea ja põrandat kattis tumepunane vaip. Koridori valgustasid vaid seintel põlevad küünlad. Siin oli midagi müstilist, midagi kurjakuulutavat, kuid ma ei lasknud end sellest heidutada ning kõndisin koridori lõppu. Koridori lõpus oli musta värvi uks veripunase lingiga. Üritasin seda avada, kuid see oli lukus. Kätt lingilt võttes aga nägin verd oma peopesal – mu käsi jooksis verd, kuid ma ei tundnud vähimatki valu ning ka link oli puhas...