I jagu

Täna ongi see tähtis päev, mil kolin oma uude majja. Ma olen kuulnud, et sellest majast räägitakse mitmeid jutte nagu näiteks seda, et seal pidi olema uks, mis on küll suletud, kuid mille tagant võib öösel kuulda karjeid ning et seal majas tapeti kunagi ammu väga jõhkral moel üks rikas ja võimukas perekond. Nimelt olla neil kõigepealt kirvega jäsemed maha raiutud ja koertele söödetud ja lõpuks visanud see julm mõrtsukas nad happevanni ning tapnud ka enda. Mõrv oli just nimelt selles mainitud toas toimunud.

Ma pole kunagi neid kuulujutte tõe pähe võtnud ega usu ka neid, mida sellest majast räägitakse. Sain siiski nii ilusa ja suure maja ikka äärmiselt hea hinnaga, kuigi ma arvasin, et ei saaks eluilmaski endale sellist luksust lubada. Ma eksisin.

Pakkisin veel oma viimaseid asju enne, kui takso saabus ning mu peale võttis. Lõpuks ometi saan ma sellest kõledast ning kopituse järele lehkavast lagunevate seintega ühikast minema. Naeratasin, kui lõpuks oma uue kodu juurde jõudsin. See koht oli ilusam kui ma mäletasin. Suurt, punastest tellistest uhket, lossi meenutavat mõisahoonet ääristas must, piikjate teravatipuliste lippidega metalltara, mis meenutas esmapilgul surnuaia väravaid, kuid sobis ideaalselt ümbritsema enda sees olevat hoonet ning imekaunist aeda. Värav oli lahti ning ma astusin sealt oma suurte kottidega sisse.

Seestpoolt paistis maja vägagi puhas ning avar. Ruumid olid samuti valged tänu oma suurtele akendele, mis rohkem päevavalgust sisse lasid. Valisin endale kõige suurema toa teisel korrusel. Täpsemalt asus tuba hoone lõunatiivas ning meenutas presidendisviiti. Panin oma kotid tuppa ning asusin ülejäänud maja uudistama.

Kolmanda korruse koridor tundus lõputult pikk. See erines ka teistet korrustest selle poolest, et see koridor oli pime, tema seinad olid tehtud mingitest tumedatest kividest, mille nimetust ma ei tea ja põrandat kattis tumepunane vaip. Koridori valgustasid vaid seintel põlevad küünlad. Siin oli midagi müstilist, midagi kurjakuulutavat, kuid ma ei lasknud end sellest heidutada ning kõndisin koridori lõppu. Koridori lõpus oli musta värvi uks veripunase lingiga. Üritasin seda avada, kuid see oli lukus. Kätt lingilt võttes aga nägin verd oma peopesal – mu käsi jooksis verd, kuid ma ei tundnud vähimatki valu ning ka link oli puhas...