Monday, September 26, 2011

IX jagu


 ,,Anna? Anna?“ kuulsin tuttavat häält enda kõrval. ,,Kas sa kuuled mind? Ärka üles.“
,,Mh?“ mõmisesin midagi vastu, ent tundsin, kuidas mu tinarasked silmalaud lihtsalt keelduvad avanemast. Järgmisel hetkel avastasin, et mul on valus pead liigutada...ja mitte ainult liigutada, mu pea valutaski jubedalt. Siis tundsin, kuidas mu otsmiku vastu äkki midagi külma suruti…ja ma avasin lõpuks silmad.

Leidsin end ühest suuremast mustade seintega toast ning Jace hoidis jääkotti mu laubal. ,,Ma kartsin, et sa ei ärkagi,“ lausus mees. ,,Kuidas sa end tunned?“
,,Mu pea,“ suutsin ainult vastata.
Jace muigas. ,,Läheb üle,“ sõnas ta. ,,Lihtsalt ole mõnda aega pikali ja hoia jääkotti peal.“

Vaikisin mõnda aega, kuid siis hakkasin taipama, et olen sattunud täiesti võõrasse kohta. Seal minu kummitavas majas pole sellist suurt, musta ja sünget tuba olemaski(kuigi seal on see põrgutuba või mis iganes). See tuba tundus avaram kui mulle alguses tundus, akende ees olid tumedad kardinad, mis eriti valgust tuppa ei lasknud ning toa vaipa nähes tahtsin ma karjuda. See vaip nägi välja, nagu oleks see verega üle ujutatud ning sellest järeldasin ma, et ilmselt on selles toas keegi tapetud…võib-olla, et isegi mitu inimest. Mind haaras sellele kõigele mõeldes ülim hirmutunne.

,,Kuhu sa mu toonud oled?“ küsisin Jace’ilt vaiksel hääletoonil. ,,Enda juurde,“ vastas mees rahulikult. ,,See on tuba väga erilistele inimestele.“
,,Mis mõttes väga erilistele inimestele?“ ei saanud ma aru.
,,Erilistele…nagu sina,“ ütles Jace. ,,Aga oma olemuselt on see siis midagi külalistoa laadset. Aga jah, nagu ma juba ütlesin, on see väga eriliste inimeste tuba.“

,,Jace, ma ei taha siin olla,“ ütlesin ma mehele silma vaadates vaiksel häälel. Jace ei vastanud. ,,Mul on hirm,“ selgitasin ma. Jace hakkas naerma. ,,Siin ei tegutse ju mingeid kurje jõudusid,“ ütles ta. ,,See ei ole naljakas,“ laususin ma tõsisel häälel. ,,Kas sa oled korrakski seda vaipa vaadanud?“
,,Mis selle vaibaga siis on?“ vastas mees küsimusega, näol muie. ,,Seal on ju kõigest mõned vereplekid, muud midagi…ja needki on siin teab kui kaua aega olnud.“
,,Sa räägid m õ n e s t vereplekist,“ sõnasin ma vastu. ,,Aga s e e vaip siin,“ osutasin nüüd vaibale. ,,See oleks nagu verest üle ujutatud.“
Jace ei öelnud rohkem midagi, kuid äkitselt ilmus tema pilku midagi ähvardavat. See oli midagi sellist, mida ma kunagi varem pole näinud ning hirmutas mind veelgi, kui mees äkki toast kadus ning minu sinna luku taha jättis…

No comments:

Post a Comment