Monday, January 24, 2011

VIII jagu

Võtsin selle kummalise raamatu riiulist välja ning vaatasin seda. Äkki tundsin ma, nagu oleks raamat mind kõrvetanud ning ma pillasin selle maha. Mu käel olid põletushaavad ja peopesale oli kõrvetatud pentagramm. Nüüd nägin, et samasugune pentagramm oli ka raamatu tagakaanel. Varsti aga tuli mulle meelde, et piim on veel tulel ja et ma peaks vaatama, kas see on juba keema läinud. Jätsin raamatu põrandale lebama ning lippasin kööki.

Piim oli tõesti liiga kauaks tulele jäänud ning kees juba üle. Õnneks oli seda veel piisavalt, et üks soe tassitäis kakaod teha. Kakao valmis, läksin tagasi raamaturiiuli juurde, et leida kaminasse midagi kütteks. Kuulsin, kuidas rasked vihmapiisad aknaklaasile langesid ning sellega närvesöövat vaikust täitsid. Sügis tuleb siin vist vara.

Tühjendasin terve riiuli kuni tundsin, kuidas keegi äkki mu õlale koputas. Vaatasin ringi - ei ainsatki hinge. Lõpuks leidsin tulealustusmaterjali ning hakkasin raamatuid riiulisse tagasi panema peale ühe - Põrguraamatu. Mind huvitas, mis võis selle raamatu lehekülgedel kirjas olla, kuid mul polnud piisavalt julgust, et seda uuesti puudutada ning veel vähem avada.

Panin kaminasse puid, kui tuli vilkuma hakkas. Ilmselt lööb tuul elektriliine kokku ja varsti on terve maja pime. Keegi koputas jälle mu õlale. See ei olnud enam naljakas. ,
,Jace?!" hüüdsin ma. Vastust ei tulnud. Midagi oli toimumas. Tuli hakkas veel rohkem vilkuma. Mul oli hirm. ,,Kes siin on?" küsisin ma endamisi.

Järsku kuulsin ma köögist klirinat ning tormasin vaatama ega ometi vargaid siin ei ole. Aga milline varas klõpsutaks tulesid ning koputaks mu õlale? Köögis oli peegel ära lõhutud. ,,Suurepärane. Seitse aastat õnnetust," pomisesin ma ja hakkasin kilde kokku korjama. Siiski tundus mulle, et ma polnud üksi ning vaatasin selja taha. Mu ehmatus oli suur kui nägin, et seal seisis üks väike hallikaskahvatu nahaga poiss, käes lõhki rebitud mängukaru ja otsmikul kuulihaav. Ta pidi juba ammu surnud olema. Poiss vaatas mind tigedalt, haaras pliidi kõrvalt raudkangi ning tõstis selle, et mulle sellega virutada, siis mattus aga kõik pimedusse...

No comments:

Post a Comment