,,Pean minema," ütles viimaks Jace peale pikka vaikust ning kadus. Mis tal hakkas? Miks ta nii endast välja läks? Ehk varjas ta midagi? Kas ta võis äkki midagi teada? Või...äkki oli ka tema mõrvar. Võib-olla oligi see tema, kes tappis need inimesed, kes selles majas surnud olid. Ehk võttis ta eeskuju sellest jõhkardist, kes tappis siin aastaid tagasi elanud perekonna. Iial ei või teada. Kõik on võimalik.
Väristasin õõvastusest õlgu ja läksin majja tagasi. Midagi polnud muutunud. Kõik oli endine. Vaikus ja rahu, millele ma lootsingi. Küllap tahtis Jace mind lihtsalt hirmutada? Aga kuidas seletada siis verd, mis selle ukse linki puudutades äkki mu käele ilmus? Siin pidi midagi toimuma, ent mul ei ole siiani mingitki ohutunnet tekkinud.
Heitsin voodile ning hakkasin oma lemmikraamatut lugema. Lugedes lehekülg lehekülje haaval, olles samal ajal äärmiselt süvenenud, ei märganudki ma, kui öö juba saabunud oli. Lõpetasin lugemise, kell oli 1:15 - täpselt paras aeg, et magama minna. Olin kõigest mõne tunni maganud, kui kuulsin kolmandalt korruselt äkki kellegi karjeid. Ronisin voodist välja ning otsustasin minna vaatama, mis toimub. Olles aga poolel teel kolmandale korrusele, meenus mulle Jace'i hoiatus:,,Need, kes sinna öösel lähevad, ei ela järgmise päevani. Nad tapetakse."
Nüüd lõin ma kartma, seega otsustasin asja sinnapaika jätta ning uuesti magama minna.
Jäin magama. Äkki avastasin, et istusin aias ja mõtlesin lihtsalt elust, kõik ümberringi oli hea ja rahulik, päike paistis ning linnud laulsid. Siis aga saabus Jace, kes mu minu endagi üllatuseks külla kutsus. Me sõime kooki ning jõime kohvi, hiljem aga viis Jace mu enda maja teisele korrusele, ühte valgesse ruumi, mille olemasolust ei teadnud keegi midagi peale meie kahe. Ruum oli avar ning paistis üsna puhas, ei mingitki jälge räpasusest, ei ühtki tolmukübet. Hiljem, kui olin ruumis peale imeilusate valgete seinte märganud hirmuäratavaid tapa- ning piinariistu, üritasin põgeneda. Mulle oli märkamatuks jäänud ka rauduks, mis mu ees äkitselt sulgus. Me jäime Jace'iga kahekesi sellesse ruumi luku taha.
,,Sulle teadmiseks, mina käingi su majas inimesi tapmas...kuigi seda teevad ka muidugi vaimud, kes on sellesama musta, veripunase lingiga suletud ukse taga. Need on põrguvalvurid ning tapavad halastamatult igaühe, kes vähegi seda ust avada üritab. Aga sa ei kuulanud ju mind. Sa lihtsalt ei saa aru, et seal sured sa kõige hullemal moel ja seega tapan ma su ise, et vähegi su kannatusi kergendada," rääkis Jace ning hakkas õelalt irvitama. Jace võttis klaasriiulilt püstoli, mille sihiku ta minu poole suunas. Olin hirmust kange ega suutnud enam midagi öelda, siis vajutas ta päästikule...
No comments:
Post a Comment