V jagu

Äkki oli Jace minu juures ning vaim kadunud. Uks oli pärani lahti. Ma ei suutnud oma imestust varjata. ,,Kuidas sa siia said?" küsisin ma. ,,See uks oli ju lukus."

,,Hiljem seletan," vastas Jace. ,,Praegu aga kaome siit."

                                                                                              

Jace võttis mu sülle ja kandis mu oma tuppa. Tuppa jõudes asetas mees mu voodisse. ,,Jace, ma tahan selgitusi," nõudsin ma.

,,Anna, see uks ei olnud lukus," vastas Jace. ,,Ma ei tea ise ka, kuidas see äkki lahti oli, kuid terve see aeg, mil sa toas olid, polnud see lukus. Sa kujutasid seda ehk endale ette."

,,Sa tahad väita, et ma olen hull?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Jace ei vastanud midagi.

,,Aga...ma kuulsin karjeid ja..." hakkasin ma rääkima. ,,Sa oleksid pidanud mind kuulama ja mitte sinna tuppa minema. Seal on ohtlik, kuidas sa sellest aru ei saa?" pahandas Jace. ,,Oota, kuula mind ära," palusin ma. ,,Sa ei taha teada, mis seal toimus." Jace jäi vait.

Ma rääkisin edasi. ,,Selles toas ei paistnud midagi imelikku. Kõik oli puhas. Näis isegi, nagu oleks seal äsja koristatud. Niisiis vaatasin ma ringi ja tahtsin ennast natuke ka peeglist vaadata. No siis läksingi ma peegli juurde, kuni nägin seal midagi kohutavat enda selja taga seismas. See oli vist kellegi vaim. See oli üks tüdruk, kes ei paistnud vanem kui 13, ta valge kleit oli verine ning tal olid pikad mustad juuksed. Tal oli ainult üks käsi ja selles hoidis ta ka kirvest. Ta ründas mind ning ma üritasin põgeneda, kuid uks oli ju lukus...kuni sina siia tulid. Ma ei tea, kuidas sa ukse lahti said, aga vaim oli ka kohe kadunud."

Jace irvitas. ,,See uks oli ju kogu aeg lahti. Ja mingit vaimu pole seal kunagi olnudki. Anna, sa vist hakkad tõesti segi minema."

,,Ma vannun, et see oli nii, ma ei ole hull," hakkasin ma mehele vastu. ,,Sa oleks pidanud seal olema, siis uskusid praegu, mida ma räägin." Jace hakkas veel kõvemini irvitama. Isegi tema ei uskunud mind...