Ärkasin võpatades üles. Kõigest halb unenägu. Kell oli 4:34. 4:34 - need numbrid olid mind juba hommikul kummitanud. Ronisin voodist välja ja läksin kööki, et juua klaas vett ning siis magama tagasi minna. Siiski mõtlesin ma uudishimust uuesti kolmandale korrusele minna. Ehk olen ma liiga uudishimulik, kuid ma tundsin, et pean...
Seega ei läinudki ma kööki, vaid kohe trepist üles. Minu üllatuseks oli koridori lõpus olev saladuslik uks pärani lahti. Astusin sisse ega näinud seal midagi imelikku. Tuba nagu tuba ikka. Kuigi väidetavalt oli see uks kogu aeg suletud olnud, ei olnud selles toas vähimatki tolmukübet, paistis, et seda oli just koristatud.
Vaatasin toas ringi, tundmata vähimatki ohutunnet. Siis läksin ma peegli juurde. Sättisin pisut juukseid, kuni tundsin, et ma pole üksi. Minu ehmatus oli suur, kui ma nägin, mis mu selja taga oli. Ma võin vanduda, et ma pole hull, sest see, mida ma nägin, oli tõesti jube. Minu taga seisis mingi umbes 13-aastane tüdruk, pikad mustad juuksed langemas tema verisele valgele kleidile, Tema nägu oli armiline ja hall ning tema helesinistes silmades põles viha ja kättemaksuhimu. Tüdrukul puudus üks käsi ja teises käes hoidis ta kirvest. Need jutud olid siiski tõsi.
Ta jõllitas mind üksisilmi ning tõstis siis kirve. Nüüd oli mul mõtteis vaid üks asi - siit minema saada. Ukse juurde jõudes avastasin, et see oli lukus. Ma olin lõksus...
No comments:
Post a Comment