VIII jagu

Võtsin selle kummalise raamatu riiulist välja ning vaatasin seda. Äkki tundsin ma, nagu oleks raamat mind kõrvetanud ning ma pillasin selle maha. Mu käel olid põletushaavad ja peopesale oli kõrvetatud pentagramm. Nüüd nägin, et samasugune pentagramm oli ka raamatu tagakaanel. Varsti aga tuli mulle meelde, et piim on veel tulel ja et ma peaks vaatama, kas see on juba keema läinud. Jätsin raamatu põrandale lebama ning lippasin kööki.

Piim oli tõesti liiga kauaks tulele jäänud ning kees juba üle. Õnneks oli seda veel piisavalt, et üks soe tassitäis kakaod teha. Kakao valmis, läksin tagasi raamaturiiuli juurde, et leida kaminasse midagi kütteks. Kuulsin, kuidas rasked vihmapiisad aknaklaasile langesid ning sellega närvesöövat vaikust täitsid. Sügis tuleb siin vist vara.

Tühjendasin terve riiuli kuni tundsin, kuidas keegi äkki mu õlale koputas. Vaatasin ringi - ei ainsatki hinge. Lõpuks leidsin tulealustusmaterjali ning hakkasin raamatuid riiulisse tagasi panema peale ühe - Põrguraamatu. Mind huvitas, mis võis selle raamatu lehekülgedel kirjas olla, kuid mul polnud piisavalt julgust, et seda uuesti puudutada ning veel vähem avada.

Panin kaminasse puid, kui tuli vilkuma hakkas. Ilmselt lööb tuul elektriliine kokku ja varsti on terve maja pime. Keegi koputas jälle mu õlale. See ei olnud enam naljakas. ,
,Jace?!" hüüdsin ma. Vastust ei tulnud. Midagi oli toimumas. Tuli hakkas veel rohkem vilkuma. Mul oli hirm. ,,Kes siin on?" küsisin ma endamisi.

Järsku kuulsin ma köögist klirinat ning tormasin vaatama ega ometi vargaid siin ei ole. Aga milline varas klõpsutaks tulesid ning koputaks mu õlale? Köögis oli peegel ära lõhutud. ,,Suurepärane. Seitse aastat õnnetust," pomisesin ma ja hakkasin kilde kokku korjama. Siiski tundus mulle, et ma polnud üksi ning vaatasin selja taha. Mu ehmatus oli suur kui nägin, et seal seisis üks väike hallikaskahvatu nahaga poiss, käes lõhki rebitud mängukaru ja otsmikul kuulihaav. Ta pidi juba ammu surnud olema. Poiss vaatas mind tigedalt, haaras pliidi kõrvalt raudkangi ning tõstis selle, et mulle sellega virutada, siis mattus aga kõik pimedusse...

VII jagu

Ma ei märganudki, kui Jace juba lahkunud oli. Peale juhtunut ei lausunud me kumbki enam sõnagi, vaid vahtisime vaikides üksteisele otsa. Lõpuks Jace mühatas ja läks sõnagi lausumata mu toast välja, ilmselt plaaniski ta niimoodi lahkuda. Ehk solvus, sest ma ei uskunud teda? Seda pole kerge uskuda, mis siin toimub.

Kõik oli vaikne. Aknast välja vaadates nägin, et taevas oli tumedaks tõmbunud ning tuul tõusis. Torm oli tulemas. See pidigi olema vaikus enne tormi. Äkitselt tundsin oma seljal külma tuuleiili ning mulle meenus, et peaksin aknad kinni panema.

Ma poleks arvanudki, et lähenev torm nii valge ja kauni häärberi korraga nii süngeks ja hämaraks võib muuta. Kõik toad olid hämarad, peaaegugi et pimedad ning suurte akende ees lehvisid pikad säravvalged kardinad. See süngus aga meenutas mulle minuga pööningul juhtunut ja tõestas, et räägitud juttudel on tõepõhi all. Kuidas võib Jace arvata, et ma kujutan seda endale ette? Igatahes jäi mulle mulje, et ta ei kavatse minuga lähiajal ühendust võtta.

Olin viimase akna sulgenud, kui kuulsin kõue kärgatust. Kuna ka ilmajaam oli hoiatanud, et torm ei vaibu enne homset hommikut, oli üsnagi selge, et pean tänase päeva veetma üksi oma sünges kodus.

Otsustasin oma olemist veidi hubasemaks muuta ning panin tuled põlema. Olin õnnelik, kui nägin elutoas endale siiani märkamatuks jäänud kaminat. Kamina kõrval oli isegi natuke puid, kuid neist ei piisanud tule alustamiseks. Mõtlesin, et saan kakaod keeta samal ajal kui kütteks veel vanu ajalehti ja ajakirju otsin ning panin piima tulele. Seejärel läksin ma raamaturiiuli juurde. Kummaline oli see, et riiul ja kõik muu siin majas oli üsnagi puhas, kuid riiulis olnud raamatutel oli paks tolmukiht. Kas tõesti on see vaid eelmiste elanike lohakus? Pühkisin raamatutelt veidi tolmu ning mulle jäi silma üks eriti suur vanem raamat, millele oli suurte erkpunaste trükitähtedega kirjutatud: PÕRGURAAMAT. SURM SELLELE, KES SEDA PUUDUTAB!

VI jagu - Jace'i vaatepunktist

Ma ei ole üldse öösiti magada saanud ajast, mil Anna kõrvalmajja kolis. Üks asi on igatahes selge – Anna tegi sellega oma elu suurima vea. Ta oleks pidanud aimama, et ta ei lahku sellest majast kunagi, kui ta sinna kolib. Vähemalt mitte elusana. Mul on Annaga omad plaanid. Aga keda need plaanid praegu ikka huvitavad, kui mul on üks saladus, mida ei tea ei Anna ega ka keegi teine. Peale selle tumeda saladuse on mul ka rääkida üks lugu, mis just Annat ja mind puudutab.

Nimelt umbes kümme aastat tagasi kolis kõrvalmajja mu endine tüdruksõber Sabrina. Anna aga näeb välja täpselt nagu Sabrina. Võiks öelda, et nad on äravahetamiseni sarnased. Siiski ei maininud Sabrina mulle kunagi, et tal oli kaksikõde ja ka Anna pole sellest mulle rääkinud. Ehk ei olegi nad vere poolest sugulased, kuid siiski on see kummaline, et nad nii sarnased on…või olid.

Minu saladuseks ongi aga see, et ma olen sarimõrvar. Keegi pole siiani osanud seda aimata ega aima ka praegu. Mul on õnnestunud selle linna elanikud ära petta. Esimene inimene, kelle ma tapsin, oligi Sabrina, kuid teda ma ei tapnudki meelega. Ma tegin seda kogemata, enesekaitseks, sest viimastel kuudel, kui me koos olime, kaotas ta mõistuse ja ründas mind. Peale teda tapsin ma veel palju inimesi, kuid ma ei teagi, miks ma seda tegin. Nagu oleks see mu kirg või midagi. Muidugi osade nende inimeste surm oligi arvatavasti vaimude ning nende kurjade jõudude põhjustatud, nad ju elasid selles samas majas ja surid seal niisamagi. Kõik arvavad, et ka Sabrina surm on kõrvalmaja vaimude ja kurjade jõududega seotud ning neil ei tulnud mõttessegi mind kahtlustada. Igatahes Anna on järgmine.

Anna usaldab mind ega tea, et ma tean ta majast rohkem, kui ma talle rääkinud olen. See maja ongi sõna otseses mõttes põrgumaja ning see veripunase lingiga uks kolmanda korruse koridori lõpus ongi uks põrgusse. Ma poleks iialgi arvanud, et Anna nii loll on ja sinna läheb, kuid seda lihtsam on mul nüüd oma plaane teostada.

Kusjuures kummaline on see, et ma vihkan Annat, kuid samas tahan ma teda kaitsta. Nagu oleks ta osake minust või midagi. Mulle ei meeldi, et Anna minus vahel nii segaseid tundeid tekitab, kuid ma ei tohi tema usaldust kaotada. Ma ei soovi ta surma, aga ometigi tapan ta varsti. Niisiis pean oma tundeid ja sõnu kontrollima. Üks vale samm või sõna ning mu plaan ongi luhta läinud.

Ma lasengi Annal kõigepealt hulluks minna seal majas, teeseldes, et ma ei tea seal majas toimuvast eriti palju ning veendes teda, et ta kujutab seda endale lihtsalt ette. Kõik lähevad seal majas enne surma hulluks ja nii on mul lihtsam Annat tappa. Nagu ma juba ütlesin, keegi ei kahtlusta mind niikuinii. Pealegi lubasin ma endale, et Anna jääb viimaseks inimeseks, kelle ma tapan ja kui see on tehtud, lahkun ma sellest linnast igaveseks.

Märkamatult oli kätte jõudnud keskpäev. Varahommikune päike oli asendunud tumedate pilvede ning tugeva tuulega, mis puudelt lehti rebis. Torm oli tulemas. Äkitselt tajusin ma enda ümber mingit liikumist. Vaatasin ringi ega näinud midagi ega kedagi. Ilmselt tuul. Siiski ei saanud see tuul olla, sest kõik aknad olid kinni. Arvasin, et kujutan seda endale ette ning hakkan ise ka juba mõistust kaotama. Võimalik. Siiski tundus mulle, et toas oli keegi veel peale minu ning et ma polnud üksi. Esimest korda elus oli mul hirm. Võtsin relva ja läksin vaatama, kas kuskil on keegi. Akna juurde jõudes nägin ma midagi, mida ma seni polnud kunagi näinud – mulle vaatas vastu…kummitus. Jah, just – kummitus. Ma nägin tema hallikassinist ja armilist nägu ning hõõguvat pilku tema kurjades tumedates silmades ning pikki tumedaid juukseid tema lõhkirebitud verisele kleidile langemas. Tema näos oli midagi tuttavlikku, kuid ma ei tundnud seda ära. Tüdruku näol oli irve. ,,Tere Jace,“ ütles ta õelalt irvitades. ,,Sabrina?“ ehmusin ma.