Ma ei ole üldse öösiti magada saanud ajast, mil Anna kõrvalmajja kolis. Üks asi on igatahes selge – Anna tegi sellega oma elu suurima vea. Ta oleks pidanud aimama, et ta ei lahku sellest majast kunagi, kui ta sinna kolib. Vähemalt mitte elusana. Mul on Annaga omad plaanid. Aga keda need plaanid praegu ikka huvitavad, kui mul on üks saladus, mida ei tea ei Anna ega ka keegi teine. Peale selle tumeda saladuse on mul ka rääkida üks lugu, mis just Annat ja mind puudutab.
Nimelt umbes kümme aastat tagasi kolis kõrvalmajja mu endine tüdruksõber Sabrina. Anna aga näeb välja täpselt nagu Sabrina. Võiks öelda, et nad on äravahetamiseni sarnased. Siiski ei maininud Sabrina mulle kunagi, et tal oli kaksikõde ja ka Anna pole sellest mulle rääkinud. Ehk ei olegi nad vere poolest sugulased, kuid siiski on see kummaline, et nad nii sarnased on…või olid.
Minu saladuseks ongi aga see, et ma olen sarimõrvar. Keegi pole siiani osanud seda aimata ega aima ka praegu. Mul on õnnestunud selle linna elanikud ära petta. Esimene inimene, kelle ma tapsin, oligi Sabrina, kuid teda ma ei tapnudki meelega. Ma tegin seda kogemata, enesekaitseks, sest viimastel kuudel, kui me koos olime, kaotas ta mõistuse ja ründas mind. Peale teda tapsin ma veel palju inimesi, kuid ma ei teagi, miks ma seda tegin. Nagu oleks see mu kirg või midagi. Muidugi osade nende inimeste surm oligi arvatavasti vaimude ning nende kurjade jõudude põhjustatud, nad ju elasid selles samas majas ja surid seal niisamagi. Kõik arvavad, et ka Sabrina surm on kõrvalmaja vaimude ja kurjade jõududega seotud ning neil ei tulnud mõttessegi mind kahtlustada. Igatahes Anna on järgmine.
Anna usaldab mind ega tea, et ma tean ta majast rohkem, kui ma talle rääkinud olen. See maja ongi sõna otseses mõttes põrgumaja ning see veripunase lingiga uks kolmanda korruse koridori lõpus ongi uks põrgusse. Ma poleks iialgi arvanud, et Anna nii loll on ja sinna läheb, kuid seda lihtsam on mul nüüd oma plaane teostada.
Kusjuures kummaline on see, et ma vihkan Annat, kuid samas tahan ma teda kaitsta. Nagu oleks ta osake minust või midagi. Mulle ei meeldi, et Anna minus vahel nii segaseid tundeid tekitab, kuid ma ei tohi tema usaldust kaotada. Ma ei soovi ta surma, aga ometigi tapan ta varsti. Niisiis pean oma tundeid ja sõnu kontrollima. Üks vale samm või sõna ning mu plaan ongi luhta läinud.
Ma lasengi Annal kõigepealt hulluks minna seal majas, teeseldes, et ma ei tea seal majas toimuvast eriti palju ning veendes teda, et ta kujutab seda endale lihtsalt ette. Kõik lähevad seal majas enne surma hulluks ja nii on mul lihtsam Annat tappa. Nagu ma juba ütlesin, keegi ei kahtlusta mind niikuinii. Pealegi lubasin ma endale, et Anna jääb viimaseks inimeseks, kelle ma tapan ja kui see on tehtud, lahkun ma sellest linnast igaveseks.
Märkamatult oli kätte jõudnud keskpäev. Varahommikune päike oli asendunud tumedate pilvede ning tugeva tuulega, mis puudelt lehti rebis. Torm oli tulemas. Äkitselt tajusin ma enda ümber mingit liikumist. Vaatasin ringi ega näinud midagi ega kedagi. Ilmselt tuul. Siiski ei saanud see tuul olla, sest kõik aknad olid kinni. Arvasin, et kujutan seda endale ette ning hakkan ise ka juba mõistust kaotama. Võimalik. Siiski tundus mulle, et toas oli keegi veel peale minu ning et ma polnud üksi. Esimest korda elus oli mul hirm. Võtsin relva ja läksin vaatama, kas kuskil on keegi. Akna juurde jõudes nägin ma midagi, mida ma seni polnud kunagi näinud – mulle vaatas vastu…kummitus. Jah, just – kummitus. Ma nägin tema hallikassinist ja armilist nägu ning hõõguvat pilku tema kurjades tumedates silmades ning pikki tumedaid juukseid tema lõhkirebitud verisele kleidile langemas. Tema näos oli midagi tuttavlikku, kuid ma ei tundnud seda ära. Tüdruku näol oli irve. ,,Tere Jace,“ ütles ta õelalt irvitades. ,,Sabrina?“ ehmusin ma.
No comments:
Post a Comment