Ma ei märganudki, kui Jace juba lahkunud oli. Peale juhtunut ei lausunud me kumbki enam sõnagi, vaid vahtisime vaikides üksteisele otsa. Lõpuks Jace mühatas ja läks sõnagi lausumata mu toast välja, ilmselt plaaniski ta niimoodi lahkuda. Ehk solvus, sest ma ei uskunud teda? Seda pole kerge uskuda, mis siin toimub.
Kõik oli vaikne. Aknast välja vaadates nägin, et taevas oli tumedaks tõmbunud ning tuul tõusis. Torm oli tulemas. See pidigi olema vaikus enne tormi. Äkitselt tundsin oma seljal külma tuuleiili ning mulle meenus, et peaksin aknad kinni panema.
Ma poleks arvanudki, et lähenev torm nii valge ja kauni häärberi korraga nii süngeks ja hämaraks võib muuta. Kõik toad olid hämarad, peaaegugi et pimedad ning suurte akende ees lehvisid pikad säravvalged kardinad. See süngus aga meenutas mulle minuga pööningul juhtunut ja tõestas, et räägitud juttudel on tõepõhi all. Kuidas võib Jace arvata, et ma kujutan seda endale ette? Igatahes jäi mulle mulje, et ta ei kavatse minuga lähiajal ühendust võtta.
Olin viimase akna sulgenud, kui kuulsin kõue kärgatust. Kuna ka ilmajaam oli hoiatanud, et torm ei vaibu enne homset hommikut, oli üsnagi selge, et pean tänase päeva veetma üksi oma sünges kodus.
Otsustasin oma olemist veidi hubasemaks muuta ning panin tuled põlema. Olin õnnelik, kui nägin elutoas endale siiani märkamatuks jäänud kaminat. Kamina kõrval oli isegi natuke puid, kuid neist ei piisanud tule alustamiseks. Mõtlesin, et saan kakaod keeta samal ajal kui kütteks veel vanu ajalehti ja ajakirju otsin ning panin piima tulele. Seejärel läksin ma raamaturiiuli juurde. Kummaline oli see, et riiul ja kõik muu siin majas oli üsnagi puhas, kuid riiulis olnud raamatutel oli paks tolmukiht. Kas tõesti on see vaid eelmiste elanike lohakus? Pühkisin raamatutelt veidi tolmu ning mulle jäi silma üks eriti suur vanem raamat, millele oli suurte erkpunaste trükitähtedega kirjutatud: PÕRGURAAMAT. SURM SELLELE, KES SEDA PUUDUTAB!
No comments:
Post a Comment