V jagu

Äkki oli Jace minu juures ning vaim kadunud. Uks oli pärani lahti. Ma ei suutnud oma imestust varjata. ,,Kuidas sa siia said?" küsisin ma. ,,See uks oli ju lukus."

,,Hiljem seletan," vastas Jace. ,,Praegu aga kaome siit."

                                                                                              

Jace võttis mu sülle ja kandis mu oma tuppa. Tuppa jõudes asetas mees mu voodisse. ,,Jace, ma tahan selgitusi," nõudsin ma.

,,Anna, see uks ei olnud lukus," vastas Jace. ,,Ma ei tea ise ka, kuidas see äkki lahti oli, kuid terve see aeg, mil sa toas olid, polnud see lukus. Sa kujutasid seda ehk endale ette."

,,Sa tahad väita, et ma olen hull?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Jace ei vastanud midagi.

,,Aga...ma kuulsin karjeid ja..." hakkasin ma rääkima. ,,Sa oleksid pidanud mind kuulama ja mitte sinna tuppa minema. Seal on ohtlik, kuidas sa sellest aru ei saa?" pahandas Jace. ,,Oota, kuula mind ära," palusin ma. ,,Sa ei taha teada, mis seal toimus." Jace jäi vait.

Ma rääkisin edasi. ,,Selles toas ei paistnud midagi imelikku. Kõik oli puhas. Näis isegi, nagu oleks seal äsja koristatud. Niisiis vaatasin ma ringi ja tahtsin ennast natuke ka peeglist vaadata. No siis läksingi ma peegli juurde, kuni nägin seal midagi kohutavat enda selja taga seismas. See oli vist kellegi vaim. See oli üks tüdruk, kes ei paistnud vanem kui 13, ta valge kleit oli verine ning tal olid pikad mustad juuksed. Tal oli ainult üks käsi ja selles hoidis ta ka kirvest. Ta ründas mind ning ma üritasin põgeneda, kuid uks oli ju lukus...kuni sina siia tulid. Ma ei tea, kuidas sa ukse lahti said, aga vaim oli ka kohe kadunud."

Jace irvitas. ,,See uks oli ju kogu aeg lahti. Ja mingit vaimu pole seal kunagi olnudki. Anna, sa vist hakkad tõesti segi minema."

,,Ma vannun, et see oli nii, ma ei ole hull," hakkasin ma mehele vastu. ,,Sa oleks pidanud seal olema, siis uskusid praegu, mida ma räägin." Jace hakkas veel kõvemini irvitama. Isegi tema ei uskunud mind...

IV jagu

Ärkasin võpatades üles. Kõigest halb unenägu. Kell oli 4:34. 4:34 - need numbrid olid mind juba hommikul kummitanud. Ronisin voodist välja ja läksin kööki, et juua klaas vett ning siis magama tagasi minna. Siiski mõtlesin ma uudishimust uuesti kolmandale korrusele minna. Ehk olen ma liiga uudishimulik, kuid ma tundsin, et pean...

Seega ei läinudki ma kööki, vaid kohe trepist üles. Minu üllatuseks oli koridori lõpus olev saladuslik uks pärani lahti. Astusin sisse ega näinud seal midagi imelikku. Tuba nagu tuba ikka. Kuigi väidetavalt oli see uks kogu aeg suletud olnud, ei olnud selles toas vähimatki tolmukübet, paistis, et seda oli just koristatud.

Vaatasin toas ringi, tundmata vähimatki ohutunnet. Siis läksin ma peegli juurde. Sättisin pisut juukseid, kuni tundsin, et ma pole üksi. Minu ehmatus oli suur, kui ma nägin, mis mu selja taga oli. Ma võin vanduda, et ma pole hull, sest see, mida ma nägin, oli tõesti jube. Minu taga seisis mingi umbes 13-aastane tüdruk, pikad mustad juuksed langemas tema verisele valgele kleidile, Tema nägu oli armiline ja hall ning tema helesinistes silmades põles viha ja kättemaksuhimu. Tüdrukul puudus üks käsi ja teises käes hoidis ta kirvest. Need jutud olid siiski tõsi.

Ta jõllitas mind üksisilmi ning tõstis siis kirve. Nüüd oli mul mõtteis vaid üks asi - siit minema saada. Ukse juurde jõudes avastasin, et see oli lukus. Ma olin lõksus...

III jagu

,,Pean minema," ütles viimaks Jace peale pikka vaikust ning kadus. Mis tal hakkas? Miks ta nii endast välja läks? Ehk varjas ta midagi? Kas ta võis äkki midagi teada? Või...äkki oli ka tema mõrvar. Võib-olla oligi see tema, kes tappis need inimesed, kes selles majas surnud olid. Ehk võttis ta eeskuju sellest jõhkardist, kes tappis siin aastaid tagasi elanud perekonna. Iial ei või teada. Kõik on võimalik.
Väristasin õõvastusest õlgu ja läksin majja tagasi. Midagi polnud muutunud. Kõik oli endine. Vaikus ja rahu, millele ma lootsingi. Küllap tahtis Jace mind lihtsalt hirmutada? Aga kuidas seletada siis verd, mis selle ukse linki puudutades äkki mu käele ilmus? Siin pidi midagi toimuma, ent mul ei ole siiani mingitki ohutunnet tekkinud.


Heitsin voodile ning hakkasin oma lemmikraamatut lugema. Lugedes lehekülg lehekülje haaval, olles samal ajal äärmiselt süvenenud, ei märganudki ma, kui öö juba saabunud oli. Lõpetasin lugemise, kell oli 1:15 - täpselt paras aeg, et magama minna. Olin kõigest mõne tunni maganud, kui kuulsin kolmandalt korruselt äkki kellegi karjeid. Ronisin voodist välja ning otsustasin minna vaatama, mis toimub. Olles aga poolel teel kolmandale korrusele, meenus mulle Jace'i hoiatus:,,Need, kes sinna öösel lähevad, ei ela järgmise päevani. Nad tapetakse."
Nüüd lõin ma kartma, seega otsustasin asja sinnapaika jätta ning uuesti magama minna.


Jäin magama. Äkki avastasin, et istusin aias ja mõtlesin lihtsalt elust, kõik ümberringi oli hea ja rahulik, päike paistis ning linnud laulsid. Siis aga saabus Jace, kes mu minu endagi üllatuseks külla kutsus. Me sõime kooki ning jõime kohvi, hiljem aga viis Jace mu enda maja teisele korrusele, ühte valgesse ruumi, mille olemasolust ei teadnud keegi midagi peale meie kahe. Ruum oli avar ning paistis üsna puhas, ei mingitki jälge räpasusest, ei ühtki tolmukübet. Hiljem, kui olin ruumis peale imeilusate valgete seinte märganud hirmuäratavaid tapa- ning piinariistu, üritasin põgeneda. Mulle oli märkamatuks jäänud ka rauduks, mis mu ees äkitselt sulgus. Me jäime Jace'iga kahekesi sellesse ruumi luku taha.


,,Sulle teadmiseks, mina käingi su majas inimesi tapmas...kuigi seda teevad ka muidugi vaimud, kes on sellesama musta, veripunase lingiga suletud ukse taga. Need on põrguvalvurid ning tapavad halastamatult igaühe, kes vähegi seda ust avada üritab. Aga sa ei kuulanud ju mind. Sa lihtsalt ei saa aru, et seal sured sa kõige hullemal moel ja seega tapan ma su ise, et vähegi su kannatusi kergendada," rääkis Jace ning hakkas õelalt irvitama. Jace võttis klaasriiulilt püstoli, mille sihiku ta minu poole suunas. Olin hirmust kange ega suutnud enam midagi öelda, siis vajutas ta päästikule...

II jagu

Läksin oma tuppa tagasi ning nägin, et mu käel polnud mingit haava, ei vähimatki kriimu sellest, nagu oleks kummalise ukse link mulle kätte lõiganud. Ometi oli see ju verd jooksnud...

Võimalik, et olen segi läinud, et see maja ajab mind vaikselt hulluks. Aga ei, see ei saa võimalik olla, ma alles kolisin siia. Siin ei saa midagi toimumas olla, need on ju kõigest kuulujutud...või kas ikka on? Ma ei usu seda...või siis ei taha uskuda? Pean vist asja uurima. Aga mis siis, kui need jutud ongi tõsi? Mis siis, kui selle ukse taga tapetigi keegi ärà? Persse!

Lõpuks läksin aeda, et pisut pead tuulutada ning esialgsest šokist toibuda. Istusin valgele pingile, mis asus kahe roosipõõsa vahel, kuulujutud peas kumisemas. ,,Kõigepealt raiuti neil kirvega jäsemed maha, söödeti need koertele ning lõpuks viskas mõrvar nad happega täidetud vanni."
Need sõnad justkui kajasid mul peas. Võib-olla, et hakkangi hulluks minema, kuid sel hetkel oli mul hirm. Loodan, et saan öösel vähemalt magada.

Äkki nägin ma mingit meest väravast sisenemas. Ma ei tundnud teda. Võõras sammus minu poole. Kes ta oli? Ta sammus lähemale ning ma tõusin automaatselt püsti ja jäin meest vaatama. ,,Tere," ütles ta sõbralikult. ,,Mina olen Jace Griffin, teie naaber. Mõtlesin, et oleks viisakas tulla uut naabrit tervitama." Noogutasin.

,,Jajah, väga meeldiv," vastasin ma talle. ,,Mina olen Anna Howard." Mees naeratas. ,,Ma arvasin, et siia ei tuleks keegi elama peale seda, mis siin juhtus, kuid ilmselt eksisin," lausus Jace. ,,Sa ei taha öelda, et sa usud ka neid jutte?" ei suutnud ma oma imestust tagasi hoida. Jace muigas. ,,See on tõsi, mida selle maja kohta räägitakse. Ma olen siin aastaid elanud ja ma ütlen vaid üht - sa poleks pidanud siia kolima."
,,Ja miks?" tahtsin ma teada.

,,Kõik, kes siia kolinud ja siin mõnda aega elanud, surevad üsna varsti või siis lähevad hulluks, kaotavad mõistuse. Kui sa vähegi arukas oleksid, koliksid sa siit võimalikult kiiresti ära," vastas Jace.
,,Niisiis...need polegi kuulujutud?" uurisin ma.
,,Tuleb nii välja," vastas Jace. ,,Selles majas on uks, mis on juba väga pikka aega lukus olnud ning keegi pole siiani suutnud seda avada. Ma ei tea täpselt, kui palju see tõele vastab, aga ma olen kuulnud, et see uks pidi viima otse põrgusse."

,,Sa mõtled seda musta ust veripunase lingiga?" küsisin ma. ,,Sedasama kolmanda korruse koridori lõpus?"
,,Jah, seesama," vastas Jace. ,,Ja seda koridori tuntakse kui surmakoridori. Selleks ei anna põhjust mitte ainult koridori kurjakuulutav välimus, vaid ka sellel on oma lugu: nimelt need, kes sinna öösel lähevad, ei ela järgmise päevani. Nad tapetakse."

Ma võpatasin. ,,Kas sa käisid seal?" imestas Jace. ,,Tegelikult käisin küll," vastasin ma. ,,Tahtsin lihtsalt kõiki ruume näha, ikkagi uus kodu."
,,Ma puudutasin selle "põrguukse" linki ning mu käsi hakkas verd jooksma, kuigi sellest ei jäänud isegi mitte mingit haava." Jace jäi vait. ,,Miks sa äkki nii vait jäid?" küsisin ma. Mees ei vastanud mulle.

I jagu

Täna ongi see tähtis päev, mil kolin oma uude majja. Ma olen kuulnud, et sellest majast räägitakse mitmeid jutte nagu näiteks seda, et seal pidi olema uks, mis on küll suletud, kuid mille tagant võib öösel kuulda karjeid ning et seal majas tapeti kunagi ammu väga jõhkral moel üks rikas ja võimukas perekond. Nimelt olla neil kõigepealt kirvega jäsemed maha raiutud ja koertele söödetud ja lõpuks visanud see julm mõrtsukas nad happevanni ning tapnud ka enda. Mõrv oli just nimelt selles mainitud toas toimunud.

Ma pole kunagi neid kuulujutte tõe pähe võtnud ega usu ka neid, mida sellest majast räägitakse. Sain siiski nii ilusa ja suure maja ikka äärmiselt hea hinnaga, kuigi ma arvasin, et ei saaks eluilmaski endale sellist luksust lubada. Ma eksisin.

Pakkisin veel oma viimaseid asju enne, kui takso saabus ning mu peale võttis. Lõpuks ometi saan ma sellest kõledast ning kopituse järele lehkavast lagunevate seintega ühikast minema. Naeratasin, kui lõpuks oma uue kodu juurde jõudsin. See koht oli ilusam kui ma mäletasin. Suurt, punastest tellistest uhket, lossi meenutavat mõisahoonet ääristas must, piikjate teravatipuliste lippidega metalltara, mis meenutas esmapilgul surnuaia väravaid, kuid sobis ideaalselt ümbritsema enda sees olevat hoonet ning imekaunist aeda. Värav oli lahti ning ma astusin sealt oma suurte kottidega sisse.

Seestpoolt paistis maja vägagi puhas ning avar. Ruumid olid samuti valged tänu oma suurtele akendele, mis rohkem päevavalgust sisse lasid. Valisin endale kõige suurema toa teisel korrusel. Täpsemalt asus tuba hoone lõunatiivas ning meenutas presidendisviiti. Panin oma kotid tuppa ning asusin ülejäänud maja uudistama.

Kolmanda korruse koridor tundus lõputult pikk. See erines ka teistet korrustest selle poolest, et see koridor oli pime, tema seinad olid tehtud mingitest tumedatest kividest, mille nimetust ma ei tea ja põrandat kattis tumepunane vaip. Koridori valgustasid vaid seintel põlevad küünlad. Siin oli midagi müstilist, midagi kurjakuulutavat, kuid ma ei lasknud end sellest heidutada ning kõndisin koridori lõppu. Koridori lõpus oli musta värvi uks veripunase lingiga. Üritasin seda avada, kuid see oli lukus. Kätt lingilt võttes aga nägin verd oma peopesal – mu käsi jooksis verd, kuid ma ei tundnud vähimatki valu ning ka link oli puhas...